üle vee

Nende põliste puude aeg voolab teistmoodi kui meie oma. Võib-olla ta seisab, ei voola üldse talvel, siis kui puu ei kasva, ja hakkab jälle voolama kevadel koos mahladega. Kui vaadata sekvoia või Pinus aristata pilguga meile, meie toimetustele ja ajaloole, on see midagi hoopis muud kui see, mida näeme meie ise. Meie käimised ja sõitmised ei ole üldse midagi või on ehk vaid nagu uduvine. Meid ei ole siis puule olemaski. Meie linnad, maanteed, riigid ja kõik muu on nagu ühepäevaliblikad, kes hommikul kooruvad ja õhtul surevad. Meie hääled, meie kõne, meie mootorite mürin on otsekui ultraheli: puu ei kuule seda kõike. See-eest kuuleb ta ehk hoopis teistsuguseid hääli, puude kasvamise, mägede kulumise, mandrite liikumise, kivide murenemise ja aastaegade vaheldumise hääli.

Wovon man nicht sprechen kann, davon muss man schweigen. Vahest selleks, et õpiksime vaikima, mõistma vaikimist, mõista, kuulama ja nägema vaikust, hoidma end ja teisi vajumast mürasse, mida maailm on pilgeni täis, hoidma alles silda maailma müra ja vaikuse vahel, mis vist ei ole siit maailmast.

Jaan Kaplinski “Jää ja Titanic”, Loomingu raamatukogu 1995 6-7