tere ja tere jälle

Kirjutades täna järjekordse kaaskirja oma CV-le, jäin ühe mõtte juurde pidama. Tean enda olemasolevatest oskustest, kuid tean ka mida soovin rohkem arendada. Tööandjat see tavaliselt ei huvita, talle on odavam ja muretum võtta endale koolitatud inimene. Tunnen end veidi nagu äsja lõpetanu tudeng, kes laveerib kusagil olematus ruumis mitme firma vahel, saadab kümneid kordi oma resümeed ja tulemuseks on ikka see, et kirjadele vastab 1-2 firmat. Paljud ei vaevugi üldse kirjale vastama. Tänapäeva maailm on ennast nii üles upitanud rahategemise eesmärgil, et kogemusteta võtavad väga vähesed firmad. Vähesed firmad annavad võimaluse tulla, õppida ja jätkata firma kollektiivis. Vahest ma üldistan, aga selline on minu kogemus viimased 5 kuud. Ühelt poolt arusaadav, teiselt poolt mitte.

Kes on see tööandja, kes saab aru, et inimesel on suur potentsiaal erinevaid asju teha. Ma ei räägi igast alast. Loomulikult, mõnda ala on vaja aastakümneid õppida ja lihvida, et midagi saavutada. Ma ei räägi siin ka multifunktsionaalsusest, kus inimene teeb 20 asja korraga, vaid multifunktsionaalsusest kui inimese võimest asju juurde õppida ja olla just mingis uues asjas pädev. Ilmselt paistab see ühelt alalt teisele hüppamisena, inimese ebastabiilsusena.

Võib-olla on ajad muutunud. Personali valitakse hoolikalt, kaua ja kogemustega. Ei tea, mul on ilmselt eelnevates töökohtades vedanud, mind on võetud puhta lehena ja antud vaba voli juurde õppida. Praegu on lihtsalt teisiti. Huvitavad ja arendavad ajad, igatahes.