roolikelk ja kutt

Suu kõrvuni jälgin hommikust vaatemängu aknast.
Kutt veab enda järel endasuurust roolikelku nöörist ja sumpab vööni lumes. Põnev! Vahepeal tõmbab lumise kindaga üle näo ja vapralt edasi. Ühelt teepervelt üle tee mu maja juurde lumehange, ja jälle vööni valges pehmes tuhklumes. Ikka sinna kus rohkem. Otsib uusi radu. Tee koolini on siksakiline. Lapse uudsuse otsing, maailma avastamine ja tunnetamine, päev on mõistmatult pikk ning elu on (peab olema) mäng. Lapseea eksimatus oma tegudes. Õndsus. Avatus muljetele.
Ohooo, ja siit tuleb järgmine lumehang!