nature never lies, and nature never gets it wrong

Rõõm ja üllatusmoment on nii suur, et mõnusast surinast on vabastav olla. Lähen mööda rada, mida ei julgenud ühel korral minna. Näen, et tee vingerdab ning väänleb ja lõppu ei näe. Puude alleede vahel korjan paar värvilist puulehte ja vaatan vastu valgust — millised mustrid ja milline ilu.

Tee lõpeb ja jõuan väikese lõkkeplatsi juurde, kus avaneb vaade Keila jõele roheliste saarekestega. Loodusel on mind kerge üllatada. Olengi lummatud ja seisan mitu minutit ning jälgin õhu liikumist.
Hetk hiljem märkan, et natuke eemal on soliidses eas puust pink, kuhu mahub heal juhul 2 inimest, istun, üksi. Kissitan silmi vastu päikest ja olen õnnelik.

Annab nii palju, aga vastu küsib vaid hoolt ja puhtust. Tunnete puhtust.