kala vees

On asju, mida tuleb aeg-ajalt endale meelde tuletada.
Iga tegevus nõuab keskendumist, pühendumist ja mis kõige tähtsam — praktiseerimist. Ma ei usu enam multifunktsionaalsusesse, mis on kasulik. See keerab ainult tervise tuksi. Usul on tugev jõud taga ja keha annab endast pidevalt märku.
Igaüks voolib oma tähte, koob oma koodi või lihvib oma plaati. Kes teeb seda hästi, ja ainult hästi, kes lihtsalt multifunktsionaalselt.

Näiteks kalligraafias on nii, et kui ma pole ühe tähte piisavalt läbi kirjutanud, siis see ei saa mul selgeks, lihased ei mäleta seda õiget joont teha ning käemootorika on puine.
Kui ma joogas kaua aega ei liigu ja ei tee justkui lihtsat nn koeraasendit, siis juba ühe kuu pärast uuesti koeraasendit võttes võib mu selg kraksti “pooleks” minna, sest ei ole harjutanud. Lihased on teinud muud kogu selle aja, lihastel tuleb taas meenutama hakata seda liigutust.

Kuid, kuid ja aastaid tuleb oma “tähti” voolida, et olla selles, ei, mitte täiuslik, aga osav. Osav, mitte kiire. Kiirus on moodne, kuid ei püsi. See muidugi müüb täpselt 0 tehingut, aga kas peabki kõik kiiresti tegema ja kõik kärmelt maha müüma. Eriti neid “tooteid”, kus töötab inimese vaim, keha ja hing oli ainult ühele tegevusele keskendunud.

Ehk, kui inimene on meister oma tegemis(t)es, siis ta muidugi võib kiire olla, aga see kiirus tuleb kogemusest ja osavusest, mitte vajadusest kõik rahaks teha. Tavaliselt on ka nii, et hingega tehtud taiesest on autoril natuke ikka kahju loobuda ka.

Tagasi algusesse. Minu meeldetuletus endale — tuleb praktiseerida. Turgutan ennast kalligraafia ja jooga “unest” üles ärkama.
Leian 1-2 tundi oma lemmiktegevuseks. Alustan 10 minutist kas või. Alustasin eile.

99% praktikat ja 1% teooriat.
1% inspiratsiooni ja 99% higistamist.

Peale neid mõtteid läksingi üks õhtu kalale, et ajule puhkust anda.