ja varjud udus juhatavad teed

Mul on umbes 4 kuud olnud kõhklusi, kahtlusi, uitavaid ja selgeid mõtteid, et saan ja tahan individuaalset joogapraktikat teha. Arvasin, et olen valmis. Täna ma seda endale öelda ei saa, sest ei tegele praktikaga, igapäevaselt ei tegele, siis ei tegelegi. Osaliselt on see seotud suure unevajadusega hommikul ja õhtul laiskuse tõttu. Huvitav on jälgida, kui pea, aju, meel tahab teha üht, aga keha tahab muud. Näiteks magada. Alates kevadest on olnud üsna suur unevajadus, sarnaseid uniseid perioode on mul aastas umbes kaks – kevadel ja talve keskel. See aasta on kevade periood veninud juba juulini. Päikest on vähe olnud.

Pole mul see aasta ka suvepuhkuse kinnisideed, see on mul esimest korda nii. Varem olen alati tahtnud suvel puhata. Ei saa päris täpselt aru, kas see on seotud ala- või üleväsimusega või päikese valguse puudumise tõttu.

Olen hakanud jooksmas käima. Üks õhtu metsast tulles olin märg ja porine, see-eest värsket õhku täis. Seda ma naudin.
Leidsin täna käevarrelt puugi, ilmselt saingi selle putuka metsast. Mõtlesin täna hommikul, et nagunii on voodisse jäänud mind ootama veel mõni puuk. Paranoia. Kuidas mitte karta puuke? Kuidas mitte ehmatada, kui vihmajärgses vaikses metsas tõuseb oksalt lendu lind? Olen selle unustanud.