inimene on üksinda

Inimene on siin üksinda. Kõige enam seda märkab imikute ja vanemate inimeste puhul. Liigutused on aeglased ja kohmakad, kuulmine justkui oleks, aga ei ole ka, uudishimu on suur. Muidugi ongi hea, et on uudishimu, muidu ei tahakski näga ega kuulda. Ja see on juba seisak ja stopp.
Vahepealsed aastad on lihtsalt nii kiired, et pidevalt ongi toimetamist ja üksinda ei jõua väga olla. Paljud ei oska. Mõned ei taha.

See imikute ja eakate “üksinda” on teistmoodi, kõrvalt vaadates.
Lapsed on üksinda oma võimetuses, vanemad inimesed on üksinda terve päev, sest noor tegutseb. Või noor läheb, et olla üksinda.

Inimene on üksinda.