tuhat ruutu
pliidil aurab väike pott
õues suitseb korsten
…
seisavad vaikuses sinised kummikud
sinised kummikud seisavad seal
ammu ei ole nad astunud samme
üheskoos rajale, mis tuttav nii ammu
rajad on muutunud, jäljed on võõrad
varju ja valgust vaikuses kuulan
tuleb nüüd astuda
kivile istun, siis astun ma liival
jalge all krudiseb, mälestus vihmast
vihmane hommik, meri on tüüne
mälu vaid kannab, pea mul käib ringi
laulud on lauldud, puud on nüüd raagus
vari ja valgus vaikuses saabus
igatsus põues
kummikud jalas
…
kuhu on kadunud vaikuse kõla
vaikuse kõla, mis kandis
miski on katki, see enam ei kõla
ei kanna enam see vaikus
…
libiseb käest tumekollane kampsun
sall juba lennus ja lehega koos
lendlen õhus kuniks puudutan pinda
niiske sügispuu varju ma jään
…
loen unes kolmeni viieni kuueni
naudin hetke koos sinuga veel
kuskil mujal sind enam ei kohta
kuskil mujal on mujal sul hea
…
Su huuled sulgevad mu silmad –
nad viivad lendu.
Õrn puudutus, hell suudlus –
ma olen tõusmas lendu
su pea mu õlal, armastust täis
embus –
ma lendan
Käest hoian, et me lendaks
ja kaisus unistas ma lennust –
kooslennust.
…
Me teed on käinud oma radu
nad käivad praegugi, ja
käivad edaspidi ka.
Mul mõtteid olnud sinust sadu
me vaadanud nii merd kui tähesadu.
Ja ees veel mitmeid uusi ridu-radu,
nii palju vaadata on veel.
Ei unistus saa olla kaduv,
kui hoida hellalt põues,
ja/kui südames veel ruumi on.
Kui hoida hellalt põues,
siis täitub see.
…
**
Kuhu kõik panna, kui sisse ei mahu
Vasaku põue või parema hoolde
Kuhu kõik panna mis sisse on läinud
Enda sees hoida või lasta sel minna
Kuhu on läinud mis sisse on tulnud
Ära on viinud kõik tuuline taevas
Kuhu on minna, kui oled seal käinud
Need teed ei kordu, ainult kui mõte
Kuhu ma lähen, sest minna on palju
Teada saan ainult, kui sammu sean sinna
Kuhu on viinud mind vabastav mõte
Kasvatan meelt ja kasvatan hinge
06/2014
**
Üks pilk, kaks Augenblick,
kolm – päiksekiir Su põsel.
Sul on see kõik, Sa oled õhk,
mis õrnalt sisse hingan.
Kui oled vool, siis mina olen vesi,
kui puu, siis lehesahin.
Ja tunne hea, et Sul on Sa
ja mina seda naudin.
Kui tuulesosin kutsub minna,
Su varrest julgelt haaran kaasa,
sest kõik on praegu, minek – kohe,
ei ole ilmas teisi aegu.
Kui mägi ees või org on sügav,
ei Sina pelga olla ise.
Ja tunne hea, et Sul on hea
ja mina seda naudin.
Kuus tuhat aastat lendan ma,
neist viis on minu areng.
Ja jäänud tuhat – imehea,
see on mu enda otsing.
Ja tunne hea, et mul on hea
ja Sina seda naudid.
**
Teeme kodu
aknad hoogsalt valla,
lukud lahti,
hingesooja kallab.
Pikad õhtud, öö on hommik
varbad sirgelt taevavees.
Vihmas nutan,
vihmas naeran,
tean mil täpselt olla tahan,
lähedal ja kaugel.
Teeme kodu
hinged korda.
Silmad lahti,
suudlus suule.
Väiksed varbad, peened käed,
kiigun aias tuule väel.
kadunud aeg
Hingepalsam
Mis on see hingepalsam, kes on see inimlaps,
mu ees on tuhat ruutu, neis igas üksik täht.
Kord panen lause kokku,
kord lahti teen ma suu –
ei ole ilmas korda, kui enda jaoks ei loo.
Ma panen asjad kokku ja raamatu saen puust,
mu ainus mõte ongi – las headus kiirgab sust.
05/2014
**
Uni püha,
hommik üllas,
hingehelid viivad üles.
05/2014
Hingemantel
On rohelised õndsad lootused,
on igas väikses aias suured ootused.
On igas lennus veidi kukkumist,
ja tõusu eel on asi suuna muut(u)mises.
Peen uduvärske vihmasadu
mul meenutab, et
igas päevas on nii võit kui kadu.
Jah, mind paelub ainukordse ilma võlu.
Ja siis –
ma panen selga oma hingemantli,
ning silmad suunan sissepoole.
Ma jalutan siin metsas paljajalu,
mul pihus on vaid männikäbi.
05/2012
**
Mu ümberringi meri on
ja laevaks kanapee.
Ma sulen silmad taevakarva,
mu väiksed nukrad sisepiinad.
Ja varjud udus juhatavad teed,
ja valgus varjus annab jõudu.
Mul kaunis siht on otse ees,
ma unistan end sinu teiseks tiivaks.
Ei keegi tea kui palju mind on kuskil mujal,
kui aru saan, et olen endale ise, seejärel teisel.
Ma lõpetan ja algan otsast,
ma sooviks jääbki “üheskoos”.
06/11
**
Arbuusipõllul tuksleb minu süda,
mu hing ja keha on seal üheskoos,
ja lahus taevas maast on tuhat inimelu,
mis aegamööda enda juurde tagasi meid toob.
Arbuusipõllul on mul ausad mõtted,
ja päike teeb kõik nähtavaks, sest saab.
Sa januned mu mahla ammu aega enne,
kui ämbrist veega jahedaks end jõin.
Su huuled kõrbevad, arbuusi sisse tekib pragu,
ja suule ilmub soeõrn naeratus – Sa ampsu saad.
11/11
**
Mul on üks palve, mida jagan.
On kibe olnud, olnud õnnes,
täis armastust ma vaatan silma,
ma vaatan silma kuulda ilma.
Mul kõrvu pimestav on vaade
ja silmalukustav see hüüe,
mind karjub ennast minu nimi,
mind kuuleb ennast minu silm.
Kui sulgeb mind mu enda mõte,
kui kukub taevas järsku alla,
siis tuule kätte annan keha,
see paiskab õrnalt hinge valla.
Sest iga tunne, mida tunnen,
on minu aare, minu enda.
Ja valus hoian rõõmu põues,
mul on nii kergem olla valmis.
Olla kõigeks.
05/11
Luigele
Mööda jõge pärivoolu
mööda kaldaid poriseid,
kevad on meid toonud siia,
kevad meid siit varsti viib.
Sind ma tean, ma näen sind kaugelt,
kes on olnud sulle truu,
kael on sirge taeva poole,
lootus oled, öine Kuu.
Käiksin igavesti rada,
nagu sina ujud oma teed,
iga kohtumise kadu,
hetk veel ole minuga.
04/11
